Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
SISUTURUNDUS

Milleks mängida hiiu kannelt?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Hiiu kandle revival ei jäta külmaks! Mullusel Viljandi pärimusmuusika festivalil esines siis veel tundmatu Puuluup täismajale | FOTO: Nele Tammeaid

Pinge individuaalse eneseväljendusvabaduse ja pärimusliku esitusviisi vahel on tõenäoliselt universaalne igasuguse traditsioonilise muusika (aga ka rituaali või muude tavade) esitamise juures. Ka elava traditsiooni puhul toimub kogukonnaliikmete vahel vaidlusi, kas ja kuidas midagi tantsima või laulma peab.

Pärimusliku muusika esitamisel kaasaegses kontekstis lisandub aga rida küsimusi ja kahtlusi, mis tuttavad pea kõigile, kes selle valdkonnaga pisut enam kokkupuutunud. Milline on pärimusmuusiku roll: kas reprodutseerida muuseumilindistustele võimalikult sarnast esitust või lubada end kanda selle muusika inspireerivast väest ja segada vastutustundetu hasardiga erinevate traditsioonide rütme, meloodiaid ja esitustehnikaid? Vaevalt, et on mõistlik üht lähenemist teisest õigemaks pidada – oma roll ja väärtus on kindlasti mõlemal äärmusel ja paljudel vahepealsetel positsioonidel. Viljandi pärimusmuusika festivalil on sel aastal teemaks “Vabadus” ning see annab põhjuse taas uurida, kui vabalt siis pärimusega ümber käia tohib ja saab.

Järgnev on vabas vormis kulgenud vestlus kahe bändiliikme vahel ansamblist Puuluup. Hiiu kandleid luuperi ja elektrooniliste efektiplokkidega segava kollektiivi muusikas domineerib autorilooming, ent nähtavate mõjutustega hiiu kandle ja jouhikko repertuaarist ning erinevatest maailmamuusika traditsioonidest. Aastajagu tegutsenud duo liikmed Ramo Teder (Pastacas) ja Marko Veisson intervjueerivad üksteist ning arutlevad hiiu kandle mängija hingeelu üle.

Hiiu kannel on viimase paarikümne aasta jooksul vaikselt ja järjepidevalt elamas taassündi pärimusmuusika ja näiteks Pastaca või Soome artistide Pekko Käppi ja Ilkka Heinose puhul ka alternatiivmuusika skenes. Lõõtsa või torupilliga võrreldavast populaarsusest veel rääkida ei saa, ent midagi suurt on selle pilliga seoses kahtlemata õhus. Vormsil toimuvad igasuvised hiiu kandle laagrid, entusiastide seltskonnad käivad koos jämmimas ning üha enam näeb seda pilli ka lava peal.

Marko Veisson: “Kas Eestis on toimumas hiiu kandle esiletõus, kas saab rääkida minibuumist folgiringkondades?”

Ramo Teder: ”Minibuumist saab rääkida, aga mitte massibuumist kindlasti. Mille järgi seda hinnata? Hiiu kannel põhimõtteliselt suri välja 20. saj alguses ja see taassünd sai alguse Soomes 80ndatel, Eestis 90ndatel. Pärast seda on see vaikselt mõlemas paigas kasvama läinud. Kui tuleb lisamängijaid või üksikuid uusi bände, kus kasutatakse hiiu kannelt, siis sellist väikest tõusu pannakse rohkem tähele kui seda, et lisandub viissada kitarrimängijat…”

MV “Miks sina, kes sa oskad nii paljusid erinevaid pille mängida, veel ka hiiu kannelt mängid. Ka siis, kui Pastacana esined?”

RT “Ma ei tunne otsest füüsilist ühendust mitte ühegi teise pilliga. Ainuke pill, mida õppinud olen, on flööt tegelikult ja olen ebaõnnestunud flöödiõppijana täiesti. Noh, kitarri ja keelpille meeldis mulle juba noorena rohkem mängida. Ühtki poogenpilli polnud ma kunagi enne proovinud, esimene oligi hiiu kannel. Hiiu kandlega on nagu ka esimest korda see tunne, et ma võiksin seda harjutada, mingeid harjutusi teha, mis on mängutehnikale toeks. Ma ei ole ühegi muu pilliga neid jaksanud teha. Tegelikult (naerab) ma ei ole ka hiiu kandlega neid teinud eriti, aga siiski mind huvitab see võimalus.

Hiiu kandlega on see ka, et kui mingi muu pilliga ma ei taha ja tundub mõttetu mängida lugu, mis endale ei meeldi, see tundub halb, väga halb.  Aga hiiu kandlega – mõnus, õudsalt mõnus! Halbu lugusi, maailma halvamaid lugusid – misiganes õrnu ööbikuid ja neid…

MV: Sa mõtled süldilugusid?

RT: Sültlugusid jah, Tule saarele sa ja Õllepruulija – need kõik on hiiu kandlega täiesti ok mängida. See on mõnes mõttes füüsiline kogemus, see hiiu kandle mäng. Soov mängida ei ole mitte emotsionaalne ega tulene meeldivusest muusika vastu vaid kuidagi füüsiline tunne. Minul vähemalt.

MV: Kas selle pilli heli pärast, mis seal tekib siis või?

RT: Ei teagi, ma ei teagi täpselt, et kas see on selle heli pärast mis sealt tekib, või seotud sellega, mismoodi ma puudutan neid keeli või mismoodi poogendan... Et see kõik kokku ilmselt, (kirjeldab pilli) et see on nagu puu ja kuidagi oks ja jõhvid siin lõdvalt peal ja näpuga pingutad ise kuidagi ja puudutad näpuga keeli, et kuidagi siuke mittetehnoloogiline pill hästi.[1] Mul ei ole tehnoloogia vastu midagi, et süntesaatorid ja efektid ja softid… kui hiiu kandle mängimist iseloomustada, siis sellega on füüsiline ühendus, ilma, et ma võiksin öelda, et mulle nii väga alati need Vormsi lood meeldivad või nii...

MV: Kas hiiu kandle puhul peab eeldama, et on mingi baastekst, lood, mida tuleb tunda, et aru saada pilli võimalustest? Need on siis need Vormsi labajalad ja ...

RT: No vist on jah! Vormsi labajalad kindlasti ja Karjala jouhikkolood.

RT: Mis tunne sul on, kui keegi satub hiiu kannelt mängima ilma igasuguse teadmiseta traditsioonist. Mis sa arvad sellest? Kas see võiks hea olla? Minu arvates on väga hea, minu poolt ei ole vahet. Mina niikuinii ei ole traditsioonis kasvanud ega sündinud. Ma olen teinud heinategu ja puuraiumist ja sõnnikulaotamist olen saanud traditsiooni järgi teha (naerab), aga muusikast ma ei ole saanud mitte midagi. Minu muusikatraditsioon on olnud Beatles, Abba; Vitamiin, Kukerpillid, Tom Jones, Janis Joplin, Apelsin (loetleb edasi kaheksakümnendate artiste) – need on minu pärimus.

MV: Teiselt poolt, hiiu kannel on rahvamuusikapill. Ükskõik mida sa sellega teed, oled ikkagi kuidagi otsapidi rahvamuusikas sees. Eks see on ka vist peamine põhjus, miks Puuluup on Folgi kavas, kuigi meil on palju autorilaule. Kui me teeks seda kõike klaveri või kitarriga, siis me seal ei oleks ega seostuks pärimusmuusikaga. Aga noh, kui sa mängid rahvamuusika instrumenti, nagu hiiu kannel ja kui sa mängid osaliselt ka rahvamuusikalugusid ja tead neid kõiki, et siis see väike identiteediprobleem on, ...

RT: Mis probleem?

MV: Identiteediprobleem, et mis bänd sa nagu oled, pärimusmuusika või mitte.

RT: Aga see probleem on kõigis teistes stiilides ka, vahet pole.

MV: Jah, tõepoolest, samasugused küsimised on ka näiteks indie- või metalbändil võib-olla.

RT: Mulle on terve elu olnud see, et need stiilipuhtad asjad on mulle olnud maailma kõige igavamad asjad. Mulle ei ole stiilipuhtus kunagi meeldinud. Stiilipuhtus võrdub minule igavusega, kui sa puhtalt mängid selle stiili kõige stiilipuhtamat asja... Loomulikult, kui see mingi uus asi tekib, esimene on etaloniks. Aga ikkagi, kui sellest mingi vormel moodustub, siis kõik mis sellele järgneb on põhimõtteliselt igav asi. Ma olen seda meelt, et igaüks peaks tegema täpselt seda, mis tunne on.

[1] Selgituseks Ramo kirjeldustele: traditsioonilise hiiu kandle kõlakast on tehtud ühest õõnestatud puutükist, millele lisatakse kaas. Poogen on Ramol ja paljudel teistel Soome meistri Rauno Niemise eeskujul painutatud pihlakast ning poognajõhve pingutatakse mängides näpuga, erinevalt näiteks viiulist, kus poognajõhvid on pidevalt ühtlaselt pingutatud olekus. Keeled on keerutatud hobuse sabajõhvidest.

Pärimuslikku ja omaloomingulist muusikat kokku miksiv Puuluup esineb XXIII Viljandi pärimusmuusika festivalil kohe esimesel päeval – 23. juulil, kell 20.00 pärimusmuusika aida laval. Puuluup defineerib ise oma muusika kuulajaks nii range hipsteri, väsinud punkari kui ka puhta rahvamuusika hindaja.

Tagasi üles