Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
SISUTURUNDUS

Vabadus ja laul – kaks piirideta ilma

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mari Kalkun | FOTO: Aho Augasmägi

Oleks minu olemine, Teiseks minu tegemine, Kül mina teaksin, mis mina teeksin. Ma teen õlesta hobuse, Kasteheinast käänan kalju (Torma khk)

Mäletan hetki lapsepõlvest, kui istusin maal kruusateel ja võisin tundide kaupa mängida meloodikat või mängutoosi ning rullida sinna kõrvale liivast tehtud lihapalle. Lihapallid läksid mängupannile, küpsesid seal ja neist sai ühe väga maitsva kujuteldava roa, mida teistelegi pakkuda. Kujutlusvõimel ei ole piire ja kui oled laps, võid mitte millestki ehitada midagi suurt. Nendes Võrumaa lapsepõlvesuvedes ei eksisteerinud aega. Oli vaid olemine ja hetkiti igavus. Igavus ehk võro keeli mol’otamine on üks suurimaid loovuse käivitajaid, mida Fred Jüssi nimetab viljakaks mittemidagitegemiseks. Igavus on justkui tühi ruum, mis ootab, et sinna tekiks väikseid lenduvaid osakesi, mõtteid, ideid, mis saaksid hakata üksteise poole liikuma või teineteisega põrkuma.

Igatsen neid ajata «igavaid» suvesid ja aiman, et need ei tule enam kunagi tagasi. Sellest ajast peale, kui minust sai tegevmuusik, on suvi kõige tihedam aeg minu aastas. Põhjamaades on inimesed jaanipäevast alates katkematus joovastuses valgetest öödest ja suve-andidest. Selle joovastuse taustal on sobiv aeg korraldada erisuguseid festivale, kus inimesed saavad talve jooksul ununenud tuttavate näod uuesti meelde tuletada, leida uusi sõpru ja avastada põnevat muusikat. Sellised festivalid pakuvad enamasti võimalust väljuda rutiinist ning lihtsalt olla hetkes, kogeda sedasama vabadust ja aja peatumist koosolemises ja muusikas. Nii nagu Viljandiski. Ja muusikule pakuvad need eelkõige võimalust mängida innustunud publikule tavatutes paikades.

Laul maailma mõtestajana

Loovus näib olevat meile sündides kaasa antud. See algab hetkest, mil toome kuuldavale oma esimese tervituskisa maailmale, olles muutunud veeolendist hingavaks inimeseks, ja jätkub läbi kogu lapsepõlve. Kõik on uus ja ootab avastamist. Oma väikest tütart jälgides on mind hämmastanud, kuivõrd mitmekesine on häälitsuste maailm enne rääkima õppimist. Ainult üks «grr» või «lll» võib sisustada terveid nädalaid, lõpututes variatsioonides, kombinatsioonides ja kõlavarjundites. Lastele on laulmine loomuomane. Nende jaoks ei ole laulmisel ja kõnel nii suurt vahet. Laulu sisse läheb kõik, mis parasjagu ümberringi teoksil on. Need laulud on vabad kammitsatest ja arvamustest, just seal on minu meelest tõeline vabadus. Ei laulda kellegi teise jaoks ega enesenäitamiseks, laulmine on lihtsalt loomulik eneseväljendusvorm – viis, kuidas peegeldada ja mõtestada maailma enda ümber.

Sarnast vahetut maailmatunnetust võib leida vanades eesti regilauludes. Näiteks Vana Võromaa regilaulud on väga kõnepärased, neis pole sarnaselt laste häälutustega selget meloodiat, vaid see tuleneb otseselt sõnade rütmist ja kõnest. Laulu inspiratsiooniks oli sageli konkreetne tegevus või töö rütm, mille põhjal laul end lahti kerima hakkas. Laulu sisse pandi oma muresid ja rõõme, päevasündmusi, elusündmusi ja mõeldi esivanematele. Laul oli loomulik osa elust, mis saatis kõiki inimese tähtsamaid toiminguid igapäevastest töödest kuni abiellumise või sõttaminekuni.

Suulise pärimusena liikusid laulud inimeselt inimesele, ent igaüks võis sinna ise ridu juurde luua vastavalt olukorrale ning vajadusele. Mulle tundub, et regilaulu loomingulisuse käivitajaks on paljuski algriim. Sõna algustes esinevast riimist tekib mõttepiltide kooslusi, mis meile tänapäeval tunduvad kohati sürreaalsed või multifilmilikud. Regilaulud on imeline vana poeetiline ja muusikaline süsteem. Ja taas jõuame ringiga tagasi kujutlusvõimeni – kui polnud telekat ega massimeediat ning infot ja kindlaksmääratud tõdesid oli vähem, siis jäi ehk selle võrra rohkem ruumi kujutlusvõimele. Eriti pääses loomingulisus valla pulmades kaasitades:

Mis tii sandi saaja piäd,
Tsia naha naisi võtad
Susi suun, tõne soolan
Kolmas kuan kuijuman.

(Urvaste khk)

Või lauljat kiites:

Mina laulan miks ei laula
Mina laulan lauta laksub
Toa taga tamme tantsib
Väravassa mändi mängib
Seina nõtkub seitse sülda
Katuksed kaheksa sülda.
Põllu peendarad põrusid,
Kivid keerlesid kesala,
Mäed ju läksid mängidessa
Orud ojudes meresse.

(Ambla khk)

Tahaksin tänapäeva muusikas ka kuulda nii fantaasiarikkaid süžeearendusi! Oma mõtetes, oma lauludes saame olla vabad, ükskõik millised on parasjagu välistingimused. Regilauludes on kujutlusel piiramatu võim, seal võib juhtuda mis tahes. Iga järgmine laulusõnade improviseerija võib aga loo hoopis uude suunda keerata.

Ma olen õnnega koos, et minu sõprusringkonnas on rahvalaul saanud osaks igapäevaelust - sünnipäevadel, saunas, matusel. Ja kui ma ütlen rahvalaul, siis ei mõtle ma üks-ühele arhiivilindilt õpitut, vaid regilaulu kasutamist keele tööriistana, et väljendada selle kaudu midagi hetkest ja tänapäevast. Täpselt samamoodi nagu räpp või hiphop, kuid lihtsalt kasutades traditsioonilisi vormeleid.

Oma olemine

Vabadus on meie mail nii uus mõiste, et regilauludes seda ei esinegi. Küll aga kõneldakse palju artikli alguse lauluridades mainitud «oma olemisest», mille peale regilaulu andmebaasis vupsab välja rekordiline 437 vastet.  Sellest suure osa moodustab laulutüüp «kättemaks sakstele», milles kujutletakse end saksa rolli keelama ja käsutama. Siiski leidub palju ka lennukamaid ja tolerantsemaid käsitlusi vabadusest, kus ehitatakse üles uus oma olemisest kasvav maailm.

Selge on aga see, et meie esivanematel oli kindel teadmine, mida nemad selle oma olemisega peale hakkaksid, kui see neil oleks.

Mõni aasta tagasi esinesin sündmusel nimega «Vabaduse laul», mis toimus lauluväljakul ja mida oli sarnaselt laulupidudega tulnud kuulama kümneid tuhandeid inimesi. Selle kontserdi jaoks lugusid valides torkas mulle pähe küsimus – mis on vabadus vabadele? Ehk mida tähendab vabadus inimestele, kes elavad riigikorra mõttes vabal ja demokraatlikul maal. Ja kas seda saab laulu sisse panna? Palju kergem on laulda sellest, mille järgi ihaled, kui sellest, mis on juba olemas ja on justkui iseenesestmõistetav. See on umbes sama ebahuvitav kui laulda, et täna on ilus päev. Meie vabadus ei ole aga iseenesestmõistetav. Meie vabadusele annavad dimensiooni ja sügavuse minevik ja mäletamine. Eestlaste eelis on see, et meil on kergem mäletada, sest peaaegu kõigil on perekonna kaudu mõni isiklik lugu rääkida. Vabaduse olemasolu saame tajuda selle mitteolemasolu otsese või kaudse kogemuse kaudu. Seepärast püüan lugeda nii palju kui võimalik kunstnike ja muusikute elulugusid ja koguda kokku kilde perepärimusest. Et need iseenesestmõistetavad vabadused ei tunduks nii igapäevased. Ja et vabadusega kaasneb ka vastutus oma ligimeste, looduse ning iseenda ees.

Andes loomingus ruumi vabale mõttelennule, on tulemuseks mitmekesisus. Ja mitmekesine maailm on värvilisem, maitsvam ja kõlavam kui ühetaoline ilm. Seal on raudselt ka erinevat sorti üllatusi – aga mulle näiteks head üllatused igatahes meeldivad. Loomingulise vabaduse hetkedel sündinud laulud ja lood on needsamad lenduvad osakesed ideede ja laulude lõputust kosmosest, mis on alanud juba väga ammu enne meie sündi. Kes sinna juba kord siseneb, tagasi enam ei taha.

Tagasi üles