Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
SISUTURUNDUS

Kuidas ma tänavusele festivalile esinejaid valisin

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Warsaw Village Band

Minu töö üks kõige põnevamatest osadest on festivalile esinejate leidmine. Õnneks valime igal aastal ka teema, mis pakub väljakutset ja inspireerib leidma just neid õigeid tüüpe. Maailm on nii lai ja värvikirev, et ilma kitsendava teemata ma lihtsalt upuksin ega suudaks ilmselt väga heade variantide vahel valida

Vabaduse teema oli põnev väljakutse. Muusikast lähtuvalt on see väga aktuaalne. Seda peamiselt kahest vaatepunktist. Esiteks muusikaline ja loomevabadus üldiselt ning teiseks keerulised piirkonnad maailmas, kus vabadus on põletavalt tähtis teema. Tavaliselt täitub esialgsetest plaanidest umbes 30 protsenti, ja nii ka seekord. Tahtsime kutsuda esinejaid Afganistanist, Iraanist, Süüriast, Egiptusest, aga kahjuks on olukord seal lihtsalt nii keeruline, et normaalne suhtlus, rääkimata asjaajamisest ja dokumentide vormistamisest, pole võimalik. Araabia kevade vabastavat hõngu toob festivalile hoopiski produtsentide ja DJ-de duo Acid Arab, kes väga teadlikult segavad house’i ja Lähis-Ida pärimusmuusikat.

Millegipärast on nii, et vabadus muutub aktuaalseks alles siis, kui seda enam pole või see on ohus. Teravalt on seda tunnetanud ukrainlased ning sealt olemegi kutsunud ühe väga kihvti Ukraina erinevate piirkondade tantsulist pärimusmuusikat esitava ansambli, kes oli kutse üle siiralt rõõmus.

Me pole aastaid olnud esinejaid Šotimaalt, aga nüüd, kui seal toimus iseseisvusreferendum, tundus võimatu, et me neid välja jätame. Tahtsime midagi noort ja ehedat, ja saimegi. Kolmest mehest koosnev Levack/Stewart/Irving on tõeliselt kütkestav ja kadedakstegevalt hästi mängiv šoti trio, kes kindlasti ei suuda rahuldada oma mängukirge pelgalt kontsertidega, vaid jämmivad igal võimalikul juhul ning seega on just täpselt sobivad tüübid meie festivalile.

Varssavi külakapell on ka täiesti teemasse ansambel. Nende saamislugu on järgmine. Tean neid juba päris ammu ning muusika tundus algul ikka täiesti sürr ja arusaamatu. Põhimõtteliselt välistasin selle bändi kutsumise festivalile. Sain aru, et nad mängivad hästi, aga maitse oli hoopis teine. Vahepeal jõudsin mitu korda Poolas käia, kohtusin ehedate külapillimeestega ning õppisin neilt ka lugusid. Poola ehe pärimusmuusika on tantsuline, hüpnootiline ja metsik. Saime eelmisel aastal vihje Toomas Hendrik Ilveselt, kes oli riigivisiidil ja kuulnud sama bändi, neist vaimustunud ning tegi ettepaneku kutsuda nad Viljandisse. Pärast mitmeaastast pausi kuulasin Varssavi külakapelli muusikat uuesti ja olin sunnitud oma sõnu sööma. Ma ei tea, kas minu muusikaline maitse on muutunud või maailm nii palju muutunud, aga nad ei tundunud mitte üksnes ägedad, vaid täielikult sobivad meie festivalile. Vähekõnekas pole ka fakt, et  ansambel tekkis vastureaktsioonina pärimuskultuuripuristide kindlapiirilisele nägemusele, milline peab olema poola pärimusmuusika esitus tänapäeval. Kapelli tulevastele liikmetele tundus selline loomingu piiramine täiesti vastuvõetamatu ja nad otsustasid tõestada vastupidist.

German Diazt nägin eelmise aasta Womexil ja arvasin, et nad sobituvad tänavuse festivali teemaga ülihästi. German on rataslüüra virtuoos, kes pidevalt otsib võimalusi nihutada muusikalisi piire. Seekordses kavas kasutab ta rütmipillina südamelööke ja tähtsad ansambliliikmed on ka erinevad mängutoosid. Koostöös Hispaania saatkonnaga saigi tema kontsert festivalil võimalikuks.

Eesti pärimusmuusikutel on päris palju sidemeid Põhjamaade muusikutega, tänu seal pärimusmuusikat õpetavate kõrgkoolide iga-aastasele kohtumisele Nordtrad. Selle tulemusena on mitmed neist suundunud vahetusõpilaseks erinevatesse koolidesse ning segabändid on päris tavalised. Me klapime hästi ning lähenemine pärimusmuusikale on sarnane. Eesti akordionimängija Tuulikki Bartosik suundus Viljandist juba üheksakümnendatel õppima Soome Sibeliuse akadeemiasse ja sealt Stockholmi kuninglikku muusikaakadeemiasse, mille ta ka lõpetas. Samamoodi on mandoliini- ja kitarrimängija Villu Talsi ja kontrabassist Taavet Niller olnud vahetusõpilased Rootsis. Timo Alakotila on klaverimängija ning Soome üks tuntumaid pärimusmuusikuid, kes on õpetanud vist kõikides põhjala muusikakõrgkoolides. Ükskord nad sattusid koos jämmima ja jäidki seda tegema. Kas see sünergia ja ühtne tunnetus on kokkusattumus või sarnase koolkonna mõtlemine, polegi tähtis, sest muss, mis nad teevad, võtab sõnatuks ja paelub kuulama…

Eesti ansambleid tundub viimasel ajal iseloomustavat see, et kasutatakse päris palju luuperit ja muid tehnilisi vidinaid ning moes on ka oma lugude tegemine, mis võivad olla minevikust pärit lugudega samas stiilis või ka hoopis teistsugused, tuues kokku tänapäeva inimesi mõjutavate muusikate erinevaid mõjusid.

Elujõuline pärimusmuusika peabki olema inimesi puudutav ja aktuaalne, filtreerides hoolikalt kaasaja uusi kultuurisuundi: lisades värskeid ja stiililt sobivaid mõjutusi aastatuhandete pikkusele ellujäämistarkusele. Olen siiralt rõõmus, sest tundub, et meil on sellega väga hästi!

Soovin võimsaid ja hingepõhja minevaid muusikaelamusi!

Tagasi üles