Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
SISUTURUNDUS

Väravamäng

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eelmise aasta pärimusmuusika festivali kavas olnud «Väravamängul» ummistasid huvilised Viljandi tänavad.  | FOTO: Silver Tõnisson

Väravamäng» on teatavasti üks laulumäng, mida minu vanaema koolis käies koos teiste plikade ja põnnidega vaheaegadel mängis

Ingrid Rüütli kaheköitelisest «Laulumängude» antoloogiast leiab sellest hulga erinevaid variante, aga üldjoontes on nii, et lauldes käiakse läbi värava, siis langeb värav kinni ja pead tegema valiku …

VÄRAVAMÄNG, millest siin juttu on, sai alguse Tallinna vanalinna muusikamajas.

Mikk Sarv meenutab: «1987. aastal nuputasime koos Jaak Johansoni ja Ott Sandrakuga Tallinna vanalinna muusikamajas, kuidas omalt poolt mõtestada vanalinna päevi. Olin neli aastat enne seda lugenud rahvapärimuse kursust Viljandi kultuurikoolis (praegu Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia) ja seal koos õpilastega kevaditi käinud laulmas teekäigulaule külateedel. Taustaks oli teadmine, et nii meil kui hõimurahvaste juures käidi jüripäeva (23. aprill) ja jaanipäeva vahel nädalavahetustel naaberkülades, valdades ja kihelkondades kiigepidudel. Teekäiku saatis alati regivärsiline laul. Soomes nimetati selliseid kevadisi käigulaule sõnaga «helkavirsi», mille tähenduseks võib olla ka püha viis, püha laul.

Nii sündis mõte minna vanalinna päevade avapäeva öösel käima regilauludega ümber vana linnamüüri. Linnamüüris oli kunagi kaheksa väravat. Iga värava seondasime ühega meie kaheksast omanimelisest ilmakaarest, millel on omakorda sügavam sugukondlik tähendus. Väravate juures oli peatus, kus mängiti vanalinnamuusikat Taivo Niitvägi eestvõtmisel, mina kõnelesin ilmakaarest ja laulude tähendusest ning Ott Sandrak kõneles ajaloost vaadatuna läbi selle värava. Eeslauljateks olid veel Jaak Johanson, Celia Roose, Mart Johanson, Tuule Kann, Riina Roose, Siim Sarv ja Mikk Sarv.

Kaunis ja ülev tunne oli nõnda öövaikuses kõndida, laulda ning mõelda meie minevikust ja tulevikust. Pähe tuli ka seos hõimurahva vepslaste kevadise karjamaagiaga, kus seesugune loitsudega karja ümber käimine lõi karjale maagilise kaitse. Kuna kõik õnnestus suurepäraselt, kordasime seda ka järgmistel aastatel, kokku kümme aastat. Kõige põnevam neist oligi teine aasta, kui ringkäigu jooksul meiega liitunud seltskond noori punkareid oli käigu lõppedes nii väge ja hoogu täis, et läks laululugu jätkama lauluväljakul. Sellest said hoogu öölaulupeod, kus pea pool meie rahvast tuli kokku meid vabaks laulma

Regilauluga on ju nõnda, et see väga ei sobitu esinemiseks. Eriti neid kõige kummalisemaid pikki müütilisi loomislaule ja kosmogoonilisi muinaslugusid pole ju eriti põhjust laulda.

Need viisid ja sõnumised on teistlaadi meeleruumi ja teistmoodi elamise ning toimetamise ja tööde juurde kuulunud  mustrid. Meil on nende tähendusest vististi sama vähe aimu kui oma vaarvanavanaisade unenägudest. Aga mingi aimdus ikkagi on. Taipamine, et  kõndimine  meid esivanematega ikka kuidagi seob, et neid laule nõnda ka teed käies lauldi, oli üsna ilmutuslik. Just, et nõnda ehk õnnestub siduda müütilis-kosmilist igavikulist teekonda läbi vanade laulude, inimliku ja ajaliku teekäiguga, läbi väravate ning linnamüüri, tänaöise kõndija elulukku. Kõndisime lauldes vastupäeva ümber linnamüüri, päikseloojangust päiksetõusuni, justkui linna lahti keerates. Laulud olid valitud põhjaranniku lauluvarast.

«SUUR TAMM» (Mai ja Mart Kravtsov Tapurlast, 1911) VÄIKSESSE RANNAVÄRAVASSE
«SUUR HÄRG» (Jüri Veismann Ohepalu külast, 1913) SUURDE RANNAVÄRAVASSE
«HANED KADUNUD» (Maria Esken Kiiu-Aablast, 1905) NUNNE VÄRAVASSE
«SÕJAMEES» (Jaagup Ratsov Tammistust, 1905) PIKA JALA VÄRAVASSE
«TÄHEMÕRSJA» (Mari Nelberg Kolga-Aablast, 19011) LÜHIKESE JALA VÄRAVASSE
«EMA HAUAL» (Liisu Jalakas Loobult, 1914) HARJU VÄRAVASSE
«MEHETAPJA» (Ann Tootsel Tapurlast, 1905) KARJA VÄRAVASSE
«VIRU SEPP» (Miina Salström Harast, 1911) VIRU VÄRAVASSE

Need laulud olid käigus esimesel korral ja siis veel üheksa korda järjepanu.

Laulud vastasid justkui ilmakaarte olekule ja toimimisele aastaaegade ja ajastute ringmängus.

Nõnda sai pealinn tõepoolest lahti keeratud. Aasta-aastalt täitus Tallinn uue eluga ning sellesse ööellu loomislaulud ühtäkki enam ei sobinud …

Sestpeale on «Väravamängu» tehtud igal suvel kusagil Eestimaa linnamäel, külas või asulas. Celia Roose viis selle oma koolituste raames Lõuna-Eestisse. Viljandiski on seda varasemalt mitu satsi tehtud.

Ülesehitus ja idee jäid kehtima, ent laulud, viisid, eeslauljad ning ajalootundjad leiti juba kohapealt. Melika Kindel on võtnud järjest ette Juminda poolsaare ja Lahemaa külad, kust enamik algseid laule pärit on jne.

«VÄRAVAMÄNG» on lahtise koodiga VABAVARA, mida võib ise kohandada ja edasi arendada. Mida enam kohapeane kogukond ise vastastikku lugusid lahti räägib, kunagisi sündmusi ja külavahelaule mikro-näitemängudeks instseneerib, seda põnevamaks ja salapärasemaks asi muutub. Võin öelda, et olen neil suveöös kõndimistel Eesti kohta rohkem teada saanud kui ühestki raamatust. Kui nõnda päiksetõusule vastu kõndides väsimuseni laulda ja laulda ja laulda, siis hetketi tundub, et hakkabki kõik meelde tulema … päris kõik hakkab meelde tulema … kõik ...

PS! … ning kui kogu Eesti on üle lauldud, on aeg taas Tallinna peale suunduda ...

Tänavune festivali «Väravamäng» toimub reede, 24. juuli õhtul. Osalemiseks ja mängu alguspunkti teadasaamiseks on vajalik eelregistreerimine, mida saab teha festivali kodulehel www.folk.ee.

Tagasi üles