Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
SISUTURUNDUS

Uus plaat: Svjata Vatra «Vabadus»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Svjata Vatra

Maidani revolutsioon ja sellele järgnenud sõda kleebib end tahes-tahtmata igale poole, kus paistab sinikollane lipp või kostab ukraina keel. Nii on ka selle plaadiga, mille kirjeldamine on mulle usaldatud mitte mu tagasihoidliku musikaalsuse tõttu, vaid mõningase isikliku seose pärast nende sündmustega.

Kui Ida-Ukrainas oli käimas sõja kõige verisem ja aktiivsem faas, töötasid Kiievis jätkuvalt tänavakohvikud ja neis lõbutsesid inimesed. Nii, nagu midagi poleks juhtunud. Ühed kritiseerisid, et see on pidu katku ajal, aga teised õigustasid, et sõda selleks peetaksegi, et inimesed väljaspool saaksid rahulikku elu jätkata. Tõenäoliselt ei mõtlegi iga ukrainlane alatihti ainult sõjale, kuigi see on andnud ukraina identiteedile sootuks uue tähenduse ja mõõtme. Milliseks see kujuneb aastate pärast, me veel ei tea. Nagu plaadi esimeses loos «Pane mind põlema» kõlabki: «Aeg langeb alla, ei saagi aru, mis ootab ees.» Koos ajaga langeb jätkuvalt grivna kurss, nafta hind ja Vene rubla.

Ruslani iseloom ei vaja tegelikult lisakütust ega süüdet – ta põleb iseenesest ja üpris heleda leegiga. Trombooni ja torupilli temperamentne kooslus meeldib mulle iga kuulamiskorraga üha rohkem. Selles on jõudu, mis haarab sind kaasa ja paneb liikuma, ilma et peaks midagi ergutamiseks manustama. Puhas muusikaline energia, mis mõjub läbi kõrvade otsekui veeni süstitud vägijook.

Tükike seda väge on peidus suuremal või vähemal määral igas ukrainlases ning selle teadvustamisel oli suur osa 2014. aasta revolutsioonilistel sündmustel, mille ainetel valmis ka plaadi viies lugu «Vogon zapeklyh ne peche» («Tuli ei põleta karastunud inimesi»).

Energeetikaga on nii, et see kas on inimesel olemas või pole. See on miskit, mida tuima tehnikaga ei saavuta. Pole olnud isegi nooruses eriline ööklubihunt, kuid hoolimata keskmise klubikülastaja kohta kõrgest vanusest liiguksin Svjata Vatra koosluse uue plaadi elaval esitlusel aktiivselt kaasa. See lihtsalt haarab.

Plaadi lõpuotsa laul «Susidko» («Naabritüdruk»). Kas see võiks olla kunagi suunatud naabritele idas? Jah, ilmselt mingis teises reaalsuses, mitte praegu. Tänases maailmas on nende vahel sein, mis loodetavasti materialiseerub lähiajal ka füüsilisel kujul, et Ruslani ja tema rahvuskaaslaste kodumaa saaks mõnda aega märatseva suure venna abita rahulikult areneda.

Praegu on meil Ruslaniga rohkem ühist kui Ivaniga. Tema helikeel on omandanud Viljandi taustaga muusikute ühiseid elemente, mida ma võin kuulda ka näiteks mõnes Jalmari loos. Ja see on ju vahva, et meil on see vabadus – mitte vaid plaadi kujul, vaid ka võimalusena end väljendada. Selleks pole ju palju tarvis. Maidani kõige ärevamatel tundidel liikusid eesliinil kuuma teed jagavad tütarlapsed, kelle seljal oli kiri «Mina olengi tilk ookeanis». Ukrainlased said asjast õigesti aru. Vabadust ei kingita, see võetakse.

Svjata Vatra esitleb oma uut heliplaati esimest korda just Viljandi pärimusmuusika festivalil – laupäeval, 25. juulil, kell 22.00 Kirsimäe laval

Tagasi üles